Monday, May 12, 2014

Florida part 2 - Pensacola Beach & Easter

Kevadvaheajaga samale nädalale sattusid juhuslikult Ryani õe Meghani sünnipäev ja lihavõttepühad. Tähistamata ei jäänud kumbki! Kõigepealt sõitsime tagasi Pensacolasse, et seal veidi ringi uudistada, Meghani ja Ryaniga päikese käes kokteile nautida, koos vanematega väljas õhtustada ning lõpetuseks veel üks priske šokolaadikoogi tükk süüa. 

Surprisingly, spring break fell on the same week with the birthday of Ryan's sister Meghan, and also Easter. That gave us a good reason to drive back to Pensacola to see the town, enjoy a cold cocktail with Ryan and Meghan, meet Ryan's parents for birthday dinner and wrap everything up with a piece of chocolate cake. 


Alustan kaardiga, mis eelmisele postitusele jäi lisamata. Vasakul meie teekond Baton Rouge-st Destinisse, paremal sõit Destinist Pensacola Beach-le, seal Gulf Breeze-i Ryani vanemate juurde ja õhtuks Pensacola vanalinna head-paremat maitsma.

Let's start with a map. On the left, our drive from Baton Rouge to Destin. On the right, from Destin to Pensacola Beach, Gulf Breeze and Pensacola. 


Muidugi ei saanud me kulla kutsusid koju jätta, eriti just sellepärast, et Ryani vanemate juures ootas neid suur sõber Jack.  /  Porkchop and Weego joined us too, especially because their big buddy Jack was waiting for them at Ryan's parents. 


Sellel täitsa rannaäärsel teel oli kift näha, et elanikud teavad, kuidas täpselt oma maja tuleb ehitada, kui tahad seal kitsal liiva ribal elada. Kõik kodud algasid teiselt korruselt, esimesel on tavaliselt garaaž või lihtsalt miski ajutine hoiupaik. Nii ei saa miski väärtuslik kahjustada, kui orkaan suure tuule ja üleujutuse toob. 

I loved to see all the houses that are well-adapted with the conditions for living on the beach. Building this way is simply the only way they can live there, if they want to survive all the hurricanes and floods. 


Pensacola Beach on veidi Destini sarnane kuurortlinn, suurte hotellide ja kasiinodega, ilusa ranna ja ohtrate restoranidega. Me piilusime sisse väikestesse butiikidesse ning jalutasime paljajalu liivas. Oleksime hea meelega ka kai peale läinud, kuid aega oli veidi vähe ja seega ei tahtnud me neile paari palutud dollarit anda. Tegelikult mängib see pikk saar nn barjääri rolli, et Pensacola ees suurem tuul ja vesi kinni püüda. 

Pensacola Beach is lovely small place for a bit of shopping in small boutiques, great restaurants and of course, the beach. Most of all, it acts as a barrier island for Pensacola itself.


Meghan viis meid sellesse eriti kifti restorani. Tõeliselt mõnus koht, kus mugavas toolis päikse all peesitada, vahel midagi hamba alla pista ja mõnusat külma kokteili nautida. Stiililt väga omapärane ka, kel huvi, otsi Googles "Red fish blue fish Pensacola".

Meghan took us to this super cool place to start up her birthday celebrations. I think I would go there a lot, if I'd actually live around there. It's just a perfect place to go with friends or family, lounge next to the sea and enjoy snacks and cold drinks. 


Õhtusöögiks suundusime edasi Pensacolasse, kus Meghan meile taas imehea koha oli leidnud. Väike restoran jahisadama kaldal. Seal saime kokku Ryani vanemate ja Ryani hea sõbra Aaroniga. 

We headed to Pensacola for dinner at another great restaurant. Ryan's mom took the time to shoot these sweet pictures of the 'kids'. 


Perekonna traditsioonidele kohaselt oli meid kodus ootamas sünnipäevakook. Nautisime ohtralt šokolaadi samaaegset kui Meghan oma kingipakid avas. 

As a tradition in Ryan's family, a birthday cake was waiting for us at home. 


Lõpetan oma väheste piltidega lihavõttepühadest. Laupäeval näitasin mina Ryanile ja Gerbenile, kuidas minu peres mune värvitakse - põhiliselt sibulakoortega. Neile oli see meetod täitsa uus. Lisaks katsetasime värvitablettidega ka. Pühapäeva hommikul hüppasime meie Gerbeniga jalgratastele, et saada osa päikesetõusu tseremooniast rannal. Lauldi laule ja pastor jutustas meile Jeesuse ülestõusust. 

I'll finish up with these few pictures from Easter. On Saturday, I showed how my family usually colors eggs - with onion skins. Early on Sunday morning, Gerben and I jumped on our bikes and went to see a sunrise ceremony on the beach. It was definitely a nice way to start our Easter morning. 

Friday, May 9, 2014

Spring break part 1 - Destin, Florida

Kui Ryan meid kevadvaheajaks Floridasse kutsus, särasin ma rõõmust mitu tundi. Varem ei osanud ma sellest unistadagi. Ryan aga on Floridast pärit ning tema vanematel on põhja-Floridas, kuurortlinnas Destin-is puhkemaja, mida nad kõrghooajal välja rendivad. Kevadel on aga rentijatel huvi väiksem ning seega saime me võimaluse kevadvaheaeg seal veeta.

Ryan really took me by surprise when he invited us to spend spring break in Florida with him and his family. I couldn't even dream about that earlier and I guess that's what made it so great in the first place. Ryan's roots are in Florida and his family happens to have a holiday rental in Destin, Northwest Florida. As the villa was not rented for spring break, we got the opportunity to spend our week over there. 

Neljatunnise reisi vältel Baton Rouge-st Destinisse ületasime tervelt kolme osariigi piiri - Mississippi, Alabama ja lõpuks Florida. Sõit aga polnud sugugi igav ja väsitav, sest kõik oli ju ääretult põnev. Meiega olid kaasas ka Ryani koerad Weego ja Porkchop. 

We crossed three state boarders on our way from Baton Rouge to Destin - Mississippi, Alabama and eventually Florida. I really didn't mind the four hour drive since everything was new and exciting. Weego and Porkchop - Ryan's two adorable dogs - also joined us for the trip.



Floridasse jõudes kohtusime esmalt Ryani imearmsa perega Pensacola-s. Pärast lõunasööki ja esmast tutvustustundi sõitsime üheskoos Destinisse. Ryani sünnilinna tulime mõned päevad hiljem tagasi, sellest juba pikemalt mu järgmises postituses. Vähem kui tunni pärast olimegi Destinis. Mäletan hästi, et jäin vaikseks ja ei suutnud oma silmi uskuda. Esimest korda elus olin jõudnud tõelisesse paradiisi - ei olnud ma ju kunagi varem palmide all ranna liival puhkust veetnud. Olin südamest õnnelik ja poleks muud osanud soovida, kui ainult et mu lähedased oleks seal minuga koos olnud. Samal õhtul nautisime Ryani perega värsket kala ja krevette ning jalutasime rannal valgel liival, vahel varbaid vette kastes.

Once in Florida, we met Ryan's lovely family in Pensacola. After lunch and first introduction, we headed all together towards Destin. I'll tell you a little more about Ryan's hometown in my next blog post! We arrived to Destin within an hour and I remember clearly how I couldn't believe my eyes. I had arrived to paradise - first time ever, I was about to spend my holiday on the beach surrounded by palm trees. I was sincerely happy and could have only wished my loved ones to be there with me. Later that evening we enjoyed fresh fish and shrimp with Ryan's parents and sister, and went for a midnight walk on the beach.







Ühel pool meri, teisel pool järv!
Sea in front of the house, and a lake behind.

Pühapäeva hommikul krabasime Gerbeniga rattad ja läksime oma ümbrust uudistama. Destin on üsna väike linn ja seega polnud mingi probleem vähemalt ranna ääresele ring peale teha. Õhtuks plaanisime pereringis sadamasse sõita, et sealset ilu imetleda, esimest korda elus austreid süüa ja mõnusalt aega veeta.

On Sunday, Gerben and I grabbed the bikes and wondered around in Destin. Later, we drove down to the harbor with our temporary family to enjoy the amazing atmosphere and some good food. I got to try oysters the very first time!










Olen nii tänulik Ryani vanematele, et nad andsid meile selle imelise võimaluse kevadvaheaeg nendega veeta. Hetkeks tundus, et oleme jõudnud koju, kus on turvaline ja suurepärane olla. See nädalane kogemus meenutas mulle paljustki neid, kes keskkooli ajal aastaks välismaale lähevad ja seal peres elavad. Tundsin, et võin nende imearmsat peret oma Ameerika pereks kutsuta.

I am so greatful for Ryan's parents for the opportunity to spend our spring break with them. Their warmth made me feel home, safe and taken care of. It reminded me some of my friends, who had gone abroad for a year during high school. They had lived in a family and since then call them their Australian or French family. I felt like I could say the same about the Kirby's - my American family. 


Ryan klõpsis selle kifti pildi, kui olin endale just uue kübara soetanud, mida juba päris mitu aastat otsinud olin. Ryani õde Meghan aitas mul selle välja valida ning tundub, et kübar meeldib ka teistele.

Ryan was able to catch this great moment right after I purchased my new hat. I had been looking for something like this already for few years. Ryan's sister helped me to pick the right one and everybody else seem to love it too!


Terve nädal möödus tõelises puhkuse meeleolus. Meil ei olnud kunagi kuskile kiiret ja päevaplaane tegime samuti vaid samal hommikul. Paaril korral põikasime hommikusöögiks kohalikesse kohvikutesse, vihmase ilmaga kolasime outlet poodides, kus hinnad tõesti suurepärased olid. Kahjuks ilm niisama rannas vedelemist ei lubanud, küll aga istusin mitmel korral rõdul, vaatega merele, ja lugesin raamatut või kirjutasin postkaarte, mis praeguseks juba teieni on jõudnud. Ryani sõidutas meid veidi ringi ka, uudistasime sellised kohti nagu Bay town ja Seaside. Viimases muide on filmitud Jim Carry kuulus film 'Trumanni show'. 

The whole week turned out to be very chilled. We were never in a rush and made our plans for the day in the mornings. We enjoyed breakfast in local cafes, spend some time in the outlet stores on a rainy day. The weather wasn't warm enough to lay on the beach, but I did take time to sit on the balcony, read a book or write my greetings to you. Few times we drove further away from Destin, to Bay Town and Seaside. If you happen to know 'The Trumann show'', then that's exactly where it was filmed. 




Bay Town


Restoranidel on Bay Town-is igati kiftid sildid. Üldse on see vist popp teema Ameerikas.
Loved all the cool signs at Bay Town.


Bay Town-s juhtusime New Orleansi restorani, kus nautisime ohtrates kogustes austreid.
Ja vasakul Ryan ja Porkchop.

While in BayTown, we enjoyed some great oysters in a New Orleans's restaurant.
On the left, Ryan and Porkchop.



Seaside.


Linnud, kes jooksid sama kiirelt kui rotid! Pühendusega mu väikevennale!



Lõpetuseks mõned vaated autoaknast Destinis ja Seaside-s.
And to finish up, here are some views from the car in Destin and Seaside.

xoxo, Õnne 

Sunday, April 27, 2014

Public transport in Baton Rouge

Vauu, lõpuks leidsin üles klaviatuuri seaded oma windows 8-l ja saan korralikus eesti keeles kirjutada, uskumatult õnnelik! Kõigepealt aga pean vabandama, et pole pikalt kirjutanud. Olen aru saanud, et kui kohe mõtteid üles ei kirjuta, siis ma kohe ei oskagi head kokkuvõtet toimunust teha,eriti just mu suurepärasest kevadvaheajast Floridas, millest ma siiski luban varsti kirjutada. Jätsin suure lõbuga arvuti koju, aga tegelikult oleks tõesti pidanud pea iga päev blogi pidama. See selleks, varsti võtan ennast kokku sel teemal! Enne aga räägin ära eelmise nädalavahetuse jutud ja pajatan natuke siinsest ühistranspordist.

I'm sure many of you are waiting for stories about my amazing spring break in Florida, but I find it so difficult to put the whole vacation in words. So much happened and looks like I really need more time to figure out how to bring it to you. I wish I would have brought my laptop and explained all the details of each day, but I'll know better next time. I promise to write about it soon though. Before a little about our last weekend and public transport in Baton Rouge. 

Ühistranspordiga tegime tutvust tegelikult juba päris alguses, kui esimest korda ostukeskusesse läksime. Koheselt oli selge, et kuigi teoreetiline graafik eksisteerib, ei jälgi seda mitte keegi. Lisaks oli meie esimene 40 minutiline reis üsna jube, kuna buss sõitis läbi vaesest piirkonnast ja enamus reisjatest oli mustad. Mitte et mul midagi nende vastu oleks kunagi olnud, aga sel korral oli tõesti natuke kõhe. Selgituseks ka see, et kahjuks moodustavad enamuse vaesematest kodanikest just mustad ja igaüks, kes vähegi autot saab lubada, bussiga ei sõida. Õnneks jõudsime ilusti sihtkohta ja koju tagasi ka. Mõned nädalad hiljem muudeti kogu sõidugraafikut ja ilmus mitu uut bussi. Laupäeval siis otsustasimegi teekonna uuesti ette võtta.
Muidugi algas kogu reis hilinenud bussiga, aga 10 minutit on ju siiski parem kui 20. Jubedast piirkonnast enam läbi ei sõitnud ja reis oli seega palju lühem. Mõtisklesime ainult, et kuidas nemad vaesekesed nüüd üldse liikuma saavad, aga ehk on neil uus liin. Pood, kuhu me sel korral tahtsime jõuda, asub kahe erineva bussisõidu kaugusel. Kohale jõudmine ei valmistanud mingeid probleeme ning leidsime poe viperusteta üles. Olen sinna juba ammu tahtnud minna, sest nad müüvad tuntud firma kaupu, mille eest eriti Euroopas hinge hinda välja peab käima, vägagi sõbraliku hinnaga. Nii saingi endale kauaotsitud käsipagasi kohvri Samsonitilt super hea hinnaga. Ostud tehtud, jalutasime mu uue kohvriga tagasi bussi peale, mis sel korral täitsa õigel ajal jõudis ning istusime rõõmsalt bussi, eesmärgiga jõuda tagasi suurde ostukeskusesse. Kui viie minuti pärast aru sain, et me päris õiges suunas ei liigu, oli selge et võtsime bussi vale suunaga. Läksime siis, mu uus valge kohver kaenlas, bussit välja, teadmata kus me täpselt olime. Õnneks oli Starbucks lähedal. Alguses vaatasin oma telefoni äppilt, et uus buss tuleb alles 50 minuti pärast, ehk siis see sama buss, mille pealt just maha astusime. Mõni minut hiljem kihutas meie buss mööda, samal ajal kui me pahuralt oma kohvi rüüpasime. Nüüd veelgi pahuram, sain aru kui jura mu äpp on, pea sama jura kui kogu ühistranspordi süsteem ise. Kohvi joodud ja kõhud täidetud, otsustasime edasi liikuda, sest endiselt oli vähemalt 35 minutit uue bussini aega. Kõnniteid siin muidugi ei eksisteeri, ning jalutasime meile juba tuttavalt sõidu tee ääres rohu sees. Peaks vist veel ka ära mainima, et päike kiirgas taevas ja õhutemperatuur oli umbes 29 kraadi. Aga nii me siis jalutasime, koos mu valge kohvriga, kuni lõpuks 15 minutit siiski peatuses ootasime. 90 protsenti peatustest asuvad samamoodi seal tee kõrval rohu sees. Päris jube on seal istuda ja mõelda, mida kõike ja kui meeletult palju sisse hingad. Uskumatu, et mu valge kohver endale halli kihti ei saanud. Kui kord bussi saime, sõitsime läbi sellest samas bussipeatusest, kust me varem olime vale suuna peale astunud, ja selgus, et me polekski eriti muud moodi teada saanud, kui küsides, et kas too buss läheb kaubanduskeskuse juurde või mitte. Number oli ju sama. Nüüd siis oleme targemad. Õnneks jäi meie kodu buss taas hiljaks vähemalt 10 minutit, mis päästis meid maha jäämast. Ning kõige tipuks tundub, et bussijuhid ise on vägagi teadlikud, et nad graafikust maas on, kihutades nagu pöörased. Oleksime vist kaks korda äärepealt avariisse sattunud.

The fist time we used public transport was actually several weeks ago, when we wanted to check out the big Louisiana mall. Already then it was very clear that even though there is a bus schedule, the buses never go according to it. Our first trip of 40 minutes was quite different. The bus was old, very old, most of the passengers were African-American, and on top, we drove by a neighborhood that is in a very bad shape. You really wouldn't want the bus to break down there.  I really didn't feel comfortable. Turns out most of the poorer citizens are African-American, and whoever can afford a car, will never take a bus. Fortunately we made it to the mall without any problems. Few weeks ago routes and schedules were changed so last Saturday we decided to try it once again.  
Of course our bus was ten minutes late, but it's still better than 20 minutes. Also, we skipped the poor neighborhood and thus the trip was also a lot shorter. I could only wonder how the people who actually live there get around now, but let's hope they have a new bus route there too. The store we wished to go this time required taking two different buses. We didn't face any problems on our way there and easily found the store too. I wanted to go there already for a long time since they sell goods for known brands that are extremely overpriced especially in Europe, with very good deals. I was happy to find a suitcase suitable for handluggage from Samsonite for a great price. Done with shopping, we headed back to the bus stop and were happy to see a bus arrive on time. Although five minutes later I realized that we are headed to a totally wrong direction. Correct line, just wrong direction. So we stepped out in the middle of nowhere, hoping to find a bus stop near by across the street. And we did, and also a Starbucks for lunch. I also checked my new app when the bus would come, which indicated 50 minutes. That meant the same bus we just stepped out from. When we had our coffee and food and all settled down, we saw our bus 'flying' by. I was pretty miserable when I realized that my new app is as horrible as the whole public transport system. Once we finished our lunch, we just started to walk back, since we still had about 35 minutes until the next bus. Of course there are no walking paths so we simply walked on the grass right next to the road, as we are used to already. Just to add, the sun was bright in the sky and the temperature was at least 29 C. So we walked, with my new white suitcase, until we reach a bus stop that somehow looked okay, and waited for another 15 minutes. 90% of the stops are situated just there, on the grass, half a meter from the road. It's quite terrifying to sit there and think of all the poison you're breathing in. Finally in the bus, it stopped at the exact same stop where we took the wrong bus earlier, which was really confusing. Turns out you have to ask the driver where the bus is going, so we really couldn't have known earlier. Fortunately our home bus was again 10 minutes late, so we didn't miss it. It does however look like the bus drivers are fully aware of being behind schedule, since they drive way too fast. During the 20 minute ride we almost crashed twice. 



VANA PILT, AGA ENAMUS BUSSIPEATUSED ON ENDISELT SAMASUGUSED/
OLD PICTURE, BUT MOST OF THE BUS STOPS ARE STILL THE SAME

Varem tahtsime tegelikult koju jõuda sellepärast, et plaanisime minna rahvuvahelise õpilasesinduse kultuuriüritusele. Kui varem seal imelikus bussipeatuses istusime ja ootasime, lootsime, et keegi tuttavatest meid seal ei näe. Imelike pilkudega oleme aga juba ammu harjunud, sest kohalikud ju jala ei käi. Õhtul aga alustas üks paar meiega vestlust nii "Me vist oleme teid varem näinud, kas te ei olnud just paar tundi tagasi valge kohvriga tee ääres bussi ootamas?" Nalja kui palju.

Our plan to be home earlier to be on time to a cultural event by the international student union was totally ruined. We still made it though. Earlier when sitting at that bus stop we kind of hoped that nobody from who we know, would not see us, although we are used to all the weird looks from strangers. So we had a hard time trying to stop laughing later in the evening, when a couple approached us with this ''I think we have seen you before. Didn't you guys just sit at a bus stop few hours ago with a white suitcase?"

xoxo
Õnne

Monday, April 7, 2014

Louisiana State University

Louisiana State University on Louisiana osariigi suurim ylikool. 6pilasi on neil kokku umbes 30 000 ja 6ppida saab pea k6ike, muusikast keemiani ja ajakirjandusest arhitektuurini. Just t2nu sellele on (minu arvates) USAs v2lja kujunenud suured ylikoolilinnakud, et k6ik hooned koos kohvikute ja staadiumitega yhte kohta kokku pandud. Lisaks veel palju rohelust, yli6pilaselamud ja v2lja kukub yks igati kift kohake. P6hja v2ravast l6unasse on umbes 1,6 kilomeetrir (yks miil), ning sarnaselt ka idast l22nde.

Louisiana State University is the biggest university in the state, with an enrolment of about 30,000 students. It is possible to study whatever you wish, from music to chemistry and from journalism to architecture. I guess trying to fit all the buildings together with several stadiums and dorms is the main reason for a huge campus, like everywhere across USA. Just add lots of green and few nice cafes and you have a lovely studying and living environment. If I remember correctly, it is about 1,6 km from the North gate to the South gate and similar distance from east to west.


YLIKOOLILINNAK KAARDIL. BATON ROUGE KESKLINN ASUB YLEVAL, I-10 MAANTEE KOHAL. / CAMPUS ON THE MAP. THE CITY CENTRE IS ABOVE WHERE THE I-10 CROSSES THE RIVER.


IGATI KIFT YLEVAADE LINNAKUST / AWESOME OVERVIEW OF THE CAMPUS

Eelmisel pyhap2eval jalutasime linnakus veidi ringi, tegimegi vist peaaegu t2is ringi peale. Kylastasime kohti, kuhu me veel ise polnud vajaduse puudumise t6ttu sattunud. K6ik hooned on ehitatud yhes stiilis, mis teeb linnaku h2sti kiftiks. Ja kevad on muidugi meeletult ilus, igasugu puud-p66sad 6itsevad ja k6ik on oh kui roheline. Vahel tuleb t6esti tunne, et olen m6nest Ameerika ylikooli filmist v2lja astunud, just nii k6ik t2pselt v2lja n2ebki.  

Last Sunday Gerben and I took time to walk around the campus and shoot some impressions of the campus. We visited quite some places we didn't get to go yet, simply because we didn't have to. All the buildings are built in the same style, which makes it a whole. And we couldn't choose a better time for our stay as spring brings lots of flowers and green on the campus. Sometimes I really feel like I just stepped out from an American college movie!


ALUSTASIME P2IKSELIST P2RASTL6UNAT KOHVI JA KYPSISTEGA OMA OSAKONNA - OOKEANI JA KESKKONNAMAJA MURUL. / WE STARTED OUR SUNNY AFTERNOON ENJOYING SOME ICED COFFEE AND COOKIES IN FRONT OUR OWN OCEANOGRAPHY AND ENVIRONMENTAL SCIENCES BUILDING. 



TEGU ON LAMBIGA, MIS YMBRITSEVAD MEIE OSAKONNA MAJA. P2EVA JOOKSUL KOGUVAD NAD ENERGIAT, MIDA PIDEMAS P6LEMISEKS KASUTAVAD. LAUSED PEEGELDUVAD SIIS KIFTILT MAJA SEINTEL. / THIS IS ONE OF THE LAMPS DECORATING OUR BUIILDING. DURING THE DAY, IT COLLECTS ENERGY TO LIGHT UP IN DARK, WHEN THE SENTENCES ARE PROJECTED ON THE BUILDING. 


ORAVAD, ORAVAD IGAL POOL! / SQUIRRELS, THEY ARE EVERYWHERE!


KOHE MEIE MAJA TAGA ON SUUUUUUUUUUUUUUR JALGPALLI STAADIUM, MILLEST KORRA VAREM JUBA JUTUSTASIN KA.  / JUST BEHIND OUR BUILDING IS THE HUUUUUGE FOOTBALL STADIUM. LOOKS LIKE WE JUST MISSED OUR CHANCE TO SEE THE ONLY OFF-SEASON GAME :'(


STAADIUMI L2HEDAL PESITSEB KOOLI AU JA UHKUS, P2RIS ELUS TIIGER. KAHJUKS MAGAS TA KUSKIL TOBEDAS NURGAS. SELLINE AGA N2EB V2LJA TEMA PUURI ESINE, KUS KIRJAS K6IK, KES TIIGRIT SPONSOREERIVAD./ JUST NEXT TO THE STADIUM LIVES A REAL TIGER, THE SYMBOL OF LSU. UNFORTUNATELY HE WAS SLEEPING IN A BAD CORNER, BUT HERE'S HOW THE FRONT OF HIS CAGE LOOKS LIKE.


VAADE KORVPALLI V2LJAKULT JALGPALLI STAADIUMILE / VIEW FROM THE BASKETBALL COURT ON THE FOOTBALL STADIUM


AJAKIRJANDUSE HOONE / JOURNALISM BUILDING


SHINY & STRONG! :)


JA VEEL YKS, KELLELE ISEGI MEELDIS POSEERIDA / AND ANOTHER ONE, WHO ACTUALLY LIKED TO POSE.


VANA KREEKA TEATER / OLD CREEK THEATER 

xoxo
Õnne

Wednesday, April 2, 2014

Crawfish boil

Crawfish ytles mulle algul sama palju kui k6igile teile, sest mul polnud 6rna aimu missugune kala see nyyd siis t2pselt on. Kui aga paari n2dala eest restoranis Ryani taldrikult paar tykki maitsesin, selgus et see on homaari v2ike sugulane. Umbes samast ajast olen kuulnud paljusid r22kimas Crawfish boil-st, mis on suur s66mapidu, mille tarbeks ostetakse ohtras koguses neid v2hilisi ja koos muu hea ja paremaga valmis keedetakse. T2nu k6rghooajale saab neid v2ikseid v2hilisi tellida kohalikes restoranides ja paljud grupid korraldavad just sel n2dalal oma v2hi-s66mis peo. Ka meie keskkonna osakonnal on oma 'keetmine' sel reedel. Eelmisel laup2eval sain aga ootamatu k6ne Ryanilt, kes meid linnst v2lja oma s6bra juurde kutsus just samal p6hjusel. Ja 2ra me muidugi ei 6elnud. 

Honestly, I really had no clue what a craw fish was until I crabbed a few from Ryan's plate a few weeks ago. That's also when everybody started talking about a craw fish boil, which I really had no idea of. But turned out it is a kind of gathering where a huge amount of craw wish is boiled in a big pot together with some veggies and spices. Since it's crawfish season, it's offered in many local restaurants and looks like this week many groups plan their own boil. Thus also our department has an annual crawfish boil this Friday. Surprisingly, last Saturday Ryan invited us out of town to his friend's place to have our own small crawfish boil and of course we couldn't say no to that!


CRAWFISH - EI OLNUD TORE N2HA OMA 6HTUS66KI ELUSANA!/
I WASN'T TOO FOUND OF SEEING MY DINNER ALIVE..


 



ESIMESED KATSETUSED VIDEOGA, 2RGE PAHAKS PANGE!
MY FIRST TIME MAKING A VIDEO WITH MY PHONE, SORRY!


L6PUKS SAID NAD POTTI KOOS SEENTE, VORSTI, KARTULI, APELISIN, SIBULA JA KYYSLAUGU JA OHTRATE MAITSEAINETEGA / 
BOILING WITH MUSHROOMS, SAUSAGES, POTATOES, ORANGE, GARLIC, ONION AND LOTS OF HERBS.


JA VALMIS NAD SAIGI. K6IK KUHJATI LAUALE JA NII ME NEID YHEKOOS NOSISIME. /
READY TO DIG IN ALL TOGETHER, NO PLATES, NO NOTHING


KIFT SELTSKOND JA PALJU NALJA! /
GREAT PEOPLE AND LOTS OF FUN!




Siiani yks m6nusamaid 6htuid Ameerikas! Nautisin pikalt 6ues istumist ja suvetunnet. Yhel hetkel pidin ennast n2pistama ja endale m6ista andma, et k6ik see on reaalne. Kui saaks ainult pere ja s6brad ka siia lennutada ja teid oma seiklustesse kaasata.

It was definitely one of the bests night so far. I enjoyed sitting outside for long and just the feeling of summer. Sometimes I have to pinch myself and realize that it's really happening and not a dream. Just wished I could take some of you with me to all these great adventures.